Mari Karm
Uue õppimist toetavad õppemeetodid
Uue õppimise etapis tutuvub õppija uue teabega teksti lugemise, materjali kuulamise või vaatamise või millegi kogemise teel. Uue õppimist toetavate õppemeetodite eesmärgiks on aidata kaasa õpitava tähenduse mõistmisele. Samuti on oluline toetada uute teadmiste lõimimist olemasolevasse teadmiste süsteemi.
Uut infot suudavad paremini mõista need õppijad, kes oskavad oma õppimis- ja mõistmisprotsessi teadlikult jälgida: esitada küsimusi, pöörduda tagasi segaseks jäänud koha juurde, kontrollida sõnade tähendust ja mõistete definitsioone, meenutada varemõpitud kontseptsioone jms. Uue materjali mõistmise hõlbustamiseks saab õpetaja erinevate ülesannete kaudu neid protsesse toetada. Uued teadmised muutuvad omaseks, kui neid konkretiseerida näidetega ja seostada eelnevate teadmistega. Seoste loomine toimub, kui uusi teadmisi hakatakse kasutama probleemide lahendamisel. Lahendada tuleks erinevaid ülesandeid, kasutades teadmisi eri kontekstides.
Tekstiga töötamine
Tekstiga töötamine on klassikaline õppemeetod. Tänapäeval on sellele lisandunud informatsiooni saamise võimalustena video- ja audiomaterjaliga tutvumine. Mida kättesaadavamaks õppematerjalid muutuvad, seda arukam on lasta õppijatel nendega iseseisvalt töötada, selmet neid auditoorses vormis tutvustada. Auditoorset aega saab sel juhul kasutada iseseisvalt omandatu üle arutamiseks, selle kinnistamiseks ja ebaselgete kohtade selgitamiseks.
Järgnevas osas keskendume peamiselt tekstidest õppimisele, sest see, mis kehtib tekstide puhul, kehtib suures osas ka audio- ja videofailide abil õppimise kohta.
E-õppes võivad tekstid, millega tutvutakse ja mille abil õpitakse, olla erinevad:
Kontrollküsimused õppijate lugemismaterjali hindamiseks
Kõigepealt mõned kontrollküsimused õppijate lugemismaterjali hindamiseks:
1. Kas tekst on lugejatele mahu poolest realistlikult omandatav?
Kui materjali on üleliia palju, jääb lugejatel kaks võimalust: kas lugeda pinnapealselt ja ilma süvenemata kõike, mis puhul ei saa rääkida arusaamisega õppimisest, või süveneda vaid üksikutesse osadesse tekstist, tavaliselt teksti algusosasse, sest järgneva lugemiseks saab aeg otsa. Mõlemad lahendused on õppimise seisukohalt halvad. Kui on oht, et õppijad jätavad suuremamahulise teksti lugemise viimasele hetkele, siis võib teksti jaotada osadeks ja vahepeal kasutada lugemist toetavaid õppemeetodeid.
2. Kas teksti keerukuse tase vastab lugejate arusaamise tasemele?
On üsna selge, et üldhariduskooli erinevate klasside, rakenduskõrghariduse esimese kursuse ja ülikooli doktoriõppe jaoks antud lugemismaterjal - olgu eesti- või emakeelne - peab olema erineval keerukusastmel. Hea on meeles pidada, et lugeja on materjaliga kahekesi ning tema kiusatus üle jõu käiva materjali lugemine pooleli jätta, on suurem kui koos teistega klassiruumis õppides.
3. Kas materjal on piisavalt liigendatud ja kas selle esitamine on loogiline?
Kui loetavas tekstis või tekstide järjestuses on "loogika müra", muutub teksti lugemine ja selle mõistmine keerukaks. Hea on ka läbi mõelda, kas kõik õppijad loevad sama materjali või on teemad ära jaotatud nii, et ühiselt õpitut reflekteerides saab kogu teadmine kokku.
Loomulikult on alati võimalik kasutada ka keerukamat varianti, kus õppijad otsivad loetava materjali ise kokku. Neile, kes on oma õpingute alguses, peaks siis juhiseid andma, kuidas seda teha. Muidu võib juhtuda, et tehakse mittesobivate allikatega suur hulk tööd ära, kuid soovitud tulemusteni ei jõuta.
Kuidas aidata õppijatel loetavast tekstist võimalikult palju kasu saada?
Esimene metoodiline soovitus on, et teksti ei peaks mitte ainult lugema, vaid sellega midagi tegema. Kõige lihtsam on anda ette küsimused, millele teksti lugedes tuleb vastata. Head küsimused on sellised, mille vastuseid ei saa tekstist maha kirjutada, vaid mis eeldavad teksti sisulist mõistmist, teksti osade või erinevate tekstide loovat seostamist või loetu analüüsimist oma elu- või töökogemuse valgel. Võimalusi on rohkemgi, näiteks loetud teksti põhjal mõistekaardi või jooniste koostamine, ettekande ettevalmistamine, teksti lugedes segaseks jäänud küsimuste esitamine jm. Kui küsimused on hästi esitatud, on õppijatel keerukas üksteise kokkuvõtteid maha kirjutamiseks kasutada.
Õppijal võib paluda loetut ka konspekteerida või koostada selle põhjal reflekteeriv päevik. Samuti võib paluda koostada referaat. Nendel juhtudel tuleb võimalikult täpselt kirjeldada, millist tulemust oodatakse.
Kui õppija esitab oma töö tulemuse veebikeskkonda, on seda võimalik kasutada ka hindamismeetodina. Kui kõik õppijad teevad sama tööd, võib esitatud töö olla alguses nähtav ainult õpetajale. Lisaks on hea loetud teksti ja teksti lugemise ülesande abil rõhutatud keskseid teemasid mõne muu hindamismeetodi raames küsida ja hinnata.
Teiseks on võimalik iseseisvalt loetust õpitut kinnistada ja süvendada seminari vormi kaudu. Hea arutelu tingimus on, et rühm poleks väga suur. Veebipõhiste seminaride korraldamise kohta saate põhjalikumalt lugeda selle koolituse raamatust Veebipõhine seminar.
Seminari küsimusi võib õppijatele juba lugemise ajaks ette anda, siis on tõenäolisem, et lugemisülesannet täidetakse eesmärgipäraselt. Samas ei tasu seminari aruteluteemades vaid loetud teksti sisu üle korrata, vaid liikuda sellest edasi, luues seoseid teiste valdkondadega või muul viisil õpituga.
Kolmas võimalus loetu kaudu õppimist toetada on, et õppijad teevad selle lõpus rühmatöö ja esitavad selle nt stendiettekande vormis teistele. Suurema grupi ja hulga alagruppide puhul on mõttekas, kui ettekanded ei ole kõik päris samal teemal. Näiteks võib lasta kõigil lugeda samu materjale, aga rühmatööd teha nii, et iga rühm esitleb ühte alateemat loetust. Teiste kaasamiseks võib lasta neil iga rühma ettekandele ühe näite, täienduse või küsimuse omalt poolt lisada. Nimetatud ettekanne võib olla ka elektrooniline.
Huvitav ja mõtlemist arendav võimalus on, et õppijad esitavad loetud teksti kohta üksteisele küsimusi. Seda võib teha paaristööna või väikestes gruppides näiteks foorumi vahendusel. Ja siis võivad õppijad vastastikku üksteist ka hinnata.
Õppijad võib jagada vastavalt kursuse teemadele rühmadesse. Iga teema rühmas olevatel õppijatel on kohustus esitada foorumisse küsimusi (iga õppija nt 1-2 küsimust) materjali kohta, millest teised nende arvates ei pruugi aru saada.
Loetut võib kasutada veel paljudel muudel viisidel, sõltuvalt lugemismaterjali tüübist, õppeaine ja õpitava sisust ning õppijate eripärast. Oluline on, et õppijal ei oleks ainult kohustus tekst läbi lugeda, vaid et tal on võimalik seda loetut ja sellest õpitut kuidagi nähtavaks või kuuldavaks teha, integreerides loetud teksti enda ja oma kaaslaste mõtetega. Siis on motivatsioon lugeda ka oluliselt suurem.
Videoloeng
Uue materjali esitamise üheks võimaluseks on videoloengud.
Videoloengu kaudu saab õpetaja edastada kõige uuemat informatsiooni, tekitada vaimustust oma valdkonna vastu, anda materjalist ülevaate ning rõhutada olulist.
Samas peab loengu puhul silmas pidama, et õppijad suudavad loengut tähelepanelikult jälgida maksimaalselt 15-20 minutit, sageli vaid 10 minutit ning et nad unustavad 24 tunni jooksul enamiku loengul kuuldud infost, kui neil pole vaja kuuldud teadmisi kasutada.
Sellest tulenevalt on väga oluline läbi mõelda, kuidas hoida õppija tähelepanu videoloengu kuulamisel ning kuidas suunata teda õpitavaid teadmisi võimalikult kohe rakendama.
Seetõttu tuleks klassikalisele loengule eelistada suhtluspõhise loengu vormi. Suhtluspõhise loengu puhul suunatakse õppijaid erinevate ülesannete abil mõtlema, süvenema ja õpitavale tähendust andma kohe loengu käigus. Ülesannete eesmärgiks võib olla eelteadmiste esiletoomine, huvi äratamine, vahekokkuvõtete tegemine, õpitule isikliku tähenduse andmine või rakendusvõimaluste leidmine.
Mõned näited võimalikest ülesannetest:
Programm Videonot (http://koolielu.ee/tools/read/340902) abil saab õppija videot vaadates GoogleDrive'i märkmeid teha.
Uue õppimist toetavad õppemeetodid
Uue õppimise etapis tutuvub õppija uue teabega teksti lugemise, materjali kuulamise või vaatamise või millegi kogemise teel. Uue õppimist toetavate õppemeetodite eesmärgiks on aidata kaasa õpitava tähenduse mõistmisele. Samuti on oluline toetada uute teadmiste lõimimist olemasolevasse teadmiste süsteemi.
Uut infot suudavad paremini mõista need õppijad, kes oskavad oma õppimis- ja mõistmisprotsessi teadlikult jälgida: esitada küsimusi, pöörduda tagasi segaseks jäänud koha juurde, kontrollida sõnade tähendust ja mõistete definitsioone, meenutada varemõpitud kontseptsioone jms. Uue materjali mõistmise hõlbustamiseks saab õpetaja erinevate ülesannete kaudu neid protsesse toetada. Uued teadmised muutuvad omaseks, kui neid konkretiseerida näidetega ja seostada eelnevate teadmistega. Seoste loomine toimub, kui uusi teadmisi hakatakse kasutama probleemide lahendamisel. Lahendada tuleks erinevaid ülesandeid, kasutades teadmisi eri kontekstides.
Tekstiga töötamine
Tekstiga töötamine on klassikaline õppemeetod. Tänapäeval on sellele lisandunud informatsiooni saamise võimalustena video- ja audiomaterjaliga tutvumine. Mida kättesaadavamaks õppematerjalid muutuvad, seda arukam on lasta õppijatel nendega iseseisvalt töötada, selmet neid auditoorses vormis tutvustada. Auditoorset aega saab sel juhul kasutada iseseisvalt omandatu üle arutamiseks, selle kinnistamiseks ja ebaselgete kohtade selgitamiseks.
Järgnevas osas keskendume peamiselt tekstidest õppimisele, sest see, mis kehtib tekstide puhul, kehtib suures osas ka audio- ja videofailide abil õppimise kohta.
E-õppes võivad tekstid, millega tutvutakse ja mille abil õpitakse, olla erinevad:
- spetsiaalselt selle õppeaine jaoks õpetaja poolt koostatud kokkuvõtvad tekstid;
- veebikeskkonnas avaldatud teiste autorite poolt kirjutatud õppeotstarbelised tekstid;
- muud tekstid, mida õppijatel tuleb iseseisvalt leida ja siis nendega tutvuda.
Kontrollküsimused õppijate lugemismaterjali hindamiseks
Kõigepealt mõned kontrollküsimused õppijate lugemismaterjali hindamiseks:
1. Kas tekst on lugejatele mahu poolest realistlikult omandatav?
Kui materjali on üleliia palju, jääb lugejatel kaks võimalust: kas lugeda pinnapealselt ja ilma süvenemata kõike, mis puhul ei saa rääkida arusaamisega õppimisest, või süveneda vaid üksikutesse osadesse tekstist, tavaliselt teksti algusosasse, sest järgneva lugemiseks saab aeg otsa. Mõlemad lahendused on õppimise seisukohalt halvad. Kui on oht, et õppijad jätavad suuremamahulise teksti lugemise viimasele hetkele, siis võib teksti jaotada osadeks ja vahepeal kasutada lugemist toetavaid õppemeetodeid.
2. Kas teksti keerukuse tase vastab lugejate arusaamise tasemele?
On üsna selge, et üldhariduskooli erinevate klasside, rakenduskõrghariduse esimese kursuse ja ülikooli doktoriõppe jaoks antud lugemismaterjal - olgu eesti- või emakeelne - peab olema erineval keerukusastmel. Hea on meeles pidada, et lugeja on materjaliga kahekesi ning tema kiusatus üle jõu käiva materjali lugemine pooleli jätta, on suurem kui koos teistega klassiruumis õppides.
3. Kas materjal on piisavalt liigendatud ja kas selle esitamine on loogiline?
Kui loetavas tekstis või tekstide järjestuses on "loogika müra", muutub teksti lugemine ja selle mõistmine keerukaks. Hea on ka läbi mõelda, kas kõik õppijad loevad sama materjali või on teemad ära jaotatud nii, et ühiselt õpitut reflekteerides saab kogu teadmine kokku.
Loomulikult on alati võimalik kasutada ka keerukamat varianti, kus õppijad otsivad loetava materjali ise kokku. Neile, kes on oma õpingute alguses, peaks siis juhiseid andma, kuidas seda teha. Muidu võib juhtuda, et tehakse mittesobivate allikatega suur hulk tööd ära, kuid soovitud tulemusteni ei jõuta.
Kuidas aidata õppijatel loetavast tekstist võimalikult palju kasu saada?
Esimene metoodiline soovitus on, et teksti ei peaks mitte ainult lugema, vaid sellega midagi tegema. Kõige lihtsam on anda ette küsimused, millele teksti lugedes tuleb vastata. Head küsimused on sellised, mille vastuseid ei saa tekstist maha kirjutada, vaid mis eeldavad teksti sisulist mõistmist, teksti osade või erinevate tekstide loovat seostamist või loetu analüüsimist oma elu- või töökogemuse valgel. Võimalusi on rohkemgi, näiteks loetud teksti põhjal mõistekaardi või jooniste koostamine, ettekande ettevalmistamine, teksti lugedes segaseks jäänud küsimuste esitamine jm. Kui küsimused on hästi esitatud, on õppijatel keerukas üksteise kokkuvõtteid maha kirjutamiseks kasutada.
Õppijal võib paluda loetut ka konspekteerida või koostada selle põhjal reflekteeriv päevik. Samuti võib paluda koostada referaat. Nendel juhtudel tuleb võimalikult täpselt kirjeldada, millist tulemust oodatakse.
Kui õppija esitab oma töö tulemuse veebikeskkonda, on seda võimalik kasutada ka hindamismeetodina. Kui kõik õppijad teevad sama tööd, võib esitatud töö olla alguses nähtav ainult õpetajale. Lisaks on hea loetud teksti ja teksti lugemise ülesande abil rõhutatud keskseid teemasid mõne muu hindamismeetodi raames küsida ja hinnata.
Teiseks on võimalik iseseisvalt loetust õpitut kinnistada ja süvendada seminari vormi kaudu. Hea arutelu tingimus on, et rühm poleks väga suur. Veebipõhiste seminaride korraldamise kohta saate põhjalikumalt lugeda selle koolituse raamatust Veebipõhine seminar.
Seminari küsimusi võib õppijatele juba lugemise ajaks ette anda, siis on tõenäolisem, et lugemisülesannet täidetakse eesmärgipäraselt. Samas ei tasu seminari aruteluteemades vaid loetud teksti sisu üle korrata, vaid liikuda sellest edasi, luues seoseid teiste valdkondadega või muul viisil õpituga.
Kolmas võimalus loetu kaudu õppimist toetada on, et õppijad teevad selle lõpus rühmatöö ja esitavad selle nt stendiettekande vormis teistele. Suurema grupi ja hulga alagruppide puhul on mõttekas, kui ettekanded ei ole kõik päris samal teemal. Näiteks võib lasta kõigil lugeda samu materjale, aga rühmatööd teha nii, et iga rühm esitleb ühte alateemat loetust. Teiste kaasamiseks võib lasta neil iga rühma ettekandele ühe näite, täienduse või küsimuse omalt poolt lisada. Nimetatud ettekanne võib olla ka elektrooniline.
Huvitav ja mõtlemist arendav võimalus on, et õppijad esitavad loetud teksti kohta üksteisele küsimusi. Seda võib teha paaristööna või väikestes gruppides näiteks foorumi vahendusel. Ja siis võivad õppijad vastastikku üksteist ka hinnata.
Õppijad võib jagada vastavalt kursuse teemadele rühmadesse. Iga teema rühmas olevatel õppijatel on kohustus esitada foorumisse küsimusi (iga õppija nt 1-2 küsimust) materjali kohta, millest teised nende arvates ei pruugi aru saada.
Loetut võib kasutada veel paljudel muudel viisidel, sõltuvalt lugemismaterjali tüübist, õppeaine ja õpitava sisust ning õppijate eripärast. Oluline on, et õppijal ei oleks ainult kohustus tekst läbi lugeda, vaid et tal on võimalik seda loetut ja sellest õpitut kuidagi nähtavaks või kuuldavaks teha, integreerides loetud teksti enda ja oma kaaslaste mõtetega. Siis on motivatsioon lugeda ka oluliselt suurem.
Videoloeng
Uue materjali esitamise üheks võimaluseks on videoloengud.
Videoloengu kaudu saab õpetaja edastada kõige uuemat informatsiooni, tekitada vaimustust oma valdkonna vastu, anda materjalist ülevaate ning rõhutada olulist.
Samas peab loengu puhul silmas pidama, et õppijad suudavad loengut tähelepanelikult jälgida maksimaalselt 15-20 minutit, sageli vaid 10 minutit ning et nad unustavad 24 tunni jooksul enamiku loengul kuuldud infost, kui neil pole vaja kuuldud teadmisi kasutada.
Sellest tulenevalt on väga oluline läbi mõelda, kuidas hoida õppija tähelepanu videoloengu kuulamisel ning kuidas suunata teda õpitavaid teadmisi võimalikult kohe rakendama.
Seetõttu tuleks klassikalisele loengule eelistada suhtluspõhise loengu vormi. Suhtluspõhise loengu puhul suunatakse õppijaid erinevate ülesannete abil mõtlema, süvenema ja õpitavale tähendust andma kohe loengu käigus. Ülesannete eesmärgiks võib olla eelteadmiste esiletoomine, huvi äratamine, vahekokkuvõtete tegemine, õpitule isikliku tähenduse andmine või rakendusvõimaluste leidmine.
Mõned näited võimalikest ülesannetest:
- Lühitestid - loengu jooksul peavad õppijad vastama lühikestele testidele kuuldud loenguosa kohta. Vastuseid kontrollivad õppijad ise või teeb seda arvuti.
- Enne ja pärast – õppijad hindavad teatud väiteid loengu alguses ja samu väiteid loengu lõpus. Oma hinnanguid väidete õigsusele kontrollivad õppijad ise.
- Lühikirjutamised – loengu jooksul esitatakse õppijatele küsimusi, millele nad peavad kirjalikult e-keskkonnas vastama.
- Kokkuvõtte sõnastamine - loengu lõpuks koostavad õppijad lühikokkuvõtte kuuldud teema kohta.
- Materjali täiendamine - õppijad peavad kuuldud materjali põhjal täiendama e-keskkonnas olevat kirjalikku materjali (näiteks vikis).
- Küsimuste koostamine (kirjalikult) loengu kohta (küsimused õpetajale, küsimused kaasõppijatele). Küsimused võivad olla adresseeritud õpetajale - õppija toob välja, mis talle jäi arusaamatuks, millised osad vajaksid täiendavat selgitust. Küsimused võib esitada foorumisse. Samuti võivad küsimused olla suunatud kaasõppijatele (arutelu käivitamiseks).
Programm Videonot (http://koolielu.ee/tools/read/340902) abil saab õppija videot vaadates GoogleDrive'i märkmeid teha.
- Buehl, D. 2001. Interaktiivõppe strateegiad klassiruumis. Omanäolise Kooli Arenduskeskus.
- Lerkkanen. M.-K. 2007. Lugema õppimine ja õpetamine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.